Kas sulle sobib retriiver?

Kõik retriiveritõud on aretatud jahikoerteks.  Jahikoerad peavad olema isemoomult aktiivsed, et neis  oleks piisvalt innukust töötamaks tihti rasktetes  tingimustes metsas ja võsastikus. Retriiveril peab olema kindel haare, et ta suudaks ka rabeleva  liinu/väikelooma peremehele kätte tuua. Ta on, nagu  nimigi ütleb, retriiver (tooja) ja kannab meeleldi  suus erinevaid esemeid. Armastus vees töötamise vastu  teeb retriiverist ületamatu abilise veelinnu jahil,  sest ta säilitab tööomadused ja -tahte ka külmas vees.  Need omadused teevad retriiverist just retriiveri, aga  kas need omadused ka sulle sobivad?


Kas oled ise aktiivne?
 Kuigi  retriiverid on aretatud jahikoerteks, võivad nad  elada õnnelikena ka ilma jahti pidamata. Siiski ei  sobi retriiver lihtsalt diivanikoerakeseks.  Täiskasvanud retriiveri liikumisvajadust ei kata  mõnetunnine olesklemine hoovis, küll aga katab selle paaritunnine jalutuskäik. Piisavale liikumisele lisaks  vajab retriiver ka ajutegevust -  tülpimusest otsib noor retriiver ise endale tegevust.  Ta kasutab sageli oma energiat patutempudeks. Päeval  üksi olles suudab retriiver korraldada kodus korraliku  katastroofi. Lisaks võib väheaktiivse koera juures  ilmneda ka muid käitumishäireid - näiteks asotsiaalsust  teiste koerte suhtes.

 Suudad koolitada?
 Juba oma kasvu tõttu vajab retriiver korralikku algkoolitust. Koolitamata koeraga on raske liikuda ja  tihti juhtub nii, et selline koer peab suurema osa oma  elust veetma ainult oma õuel. Kuigi retriiver sobib  lastega peresse, ei sobi ta lapse koeraks.  Täiskasvanud pereliige peab koera korralikult  koolitama ja õpetama, siis saab laps temaga hästi  hakkama.
 Koolitamata retriiveriga on raske hakkama saada.  Retriiveritel on hea haistmismeel  ja kui ta võtab  näiteks jänese jälje üles, siis vaevalt ta peatub, kui  pole õppinud omanikule kuuletuma: "tropid kõrvas" ja  muud maailma unustades silkab selline koer jälge mööda  kodust kaugele; isased koerad järgnevad kergesti indlevale emasele. Samuti võib probleeme tekitada  retriiverile omane asjade kandmine, kõik asjad kodus  "lahkuvad omalt kohalt" ja neid on raske koeralt kätte
 saada. Koolitamata retriiverist pole asja ka metsas.  Kui ta ka leiab otsitava eseme, on eseme peremehele  toomine väheusutav.


 Aga hoidmine ?
 Koer on loodetavasti investeering kümneks või enamaks  aastaks. Kogu selle aja jooksul peab ta saama hoolt ja
 armastust: pääsema välja jalutama, suhtlema perega ja  saama kvaliteetset toitu. Mõnikord koer haigestub ja
 see võib minna nii ajaliselt kui majanduslikult  tunduvalt rohkem maksma kui arvestada oskad.  Suveajal on oht, et retriiver on suure osa ajast  mudane - nad leiavad alati lombi, kus ennast jahutada.  Retriiverid armastavad vett: järvevett, saviauguvett,  soomülkavett, mudakraavivett. Käppadega kantakse sisse  uskumatult palju sodi. Paar korda aastas
 karvavahetuse ajal- tuleb kodu korra päevas  tolmuimejaga üle käia või leppida elamisega pehmes  karvapilves.

 Kasvataja valimine

 Kui oled põhjaliku mõtlemise tulemusena otsustanud  retriiveri kasuks, võta ühendust valitud tõu  tõuühinguga. Hea kasvataja püüab oma töös selle poole,  et kutsikatest kasvaksid terved ja tõustandardile  võimalikult lähedased koerad. Oluline on ka  retriiverite iseloom ja kasutusomadused. Omadused, mis  teevad retriiverist hea jahikoera, teevad temast ka  sobiva looma nii mõnekski muuks otstarbeks.  Retriiverite välimikku hinnatakse näitustel ja  kasutusomadusi testitakse tõukatsetel. Võta kutsikas  kasvatajalt, kes pöörab tähelepanu nii koera välimikule  kui ka iseloomule.  Veendu ka, et kutsika vanematel ei  oleks pärilikke haiguseid (küsi kasvatajalt näha  vanemate düsplaasia- ja silmauuringute tulemusi)  Ära osta tõutunnistuseta kutsikat, vaevalt, et selline  vastab sinu ootustele retriiveri kohta.

Koostanud Mairi Siimon, kennel Terra Antyda ja Krista Tooming, kennel Rogerwiek